“No mis mul siin viga on – katus on pea kohal, seinad on ümber, linnulaul ja rohelisus on tasuta käes,” ütleb Tartumaa väikealevis elav Madis, kes kolis mugavustega korterist puutüvesse elama pärast järjekordset tüli naabritega.
“Seda ma ütlen, et munn jääb munniks, see on selge. Mõne inimesega lihtsalt ei ole võimalik ühes majas elada ja ma otsustasin, et targem annab järele. Pakkisin mõned asjad suurde seljakotti ja tulin siia lapsepõlvest tuntud puutüvesse elama.”
Enda sõnul mees tüve-aastate jooksul millestki puudust tundud ei ole, kuna korter on välja üüritud ja sealt saadav raha võimaldab lisaks igapäevasele toidule talveks soojemaid riideid soetada. Hiljuti käis Madis pärast mitut aastat Tartus ja tõi sealt ühest komisjonipoest endale kitarri.
“Mis ma siin niisama jõude passin ja oravate- lindudega tõtt vahin. Kantripisik on mul alati sees olnud ja eks noorema mehena sai pilli mängitud ka, otsustasingi nüüd sellega jälle pihta hakata,” selgitab Madis, tuues puuõõnest lisaks Cremona märki kandvale Tšehhi päritolu kitarrile lagedale kaks paksu kaustikut, mis on servast servani kalligraafilise käekirjaga laulusõnu ja sinna juurde käivaid akorde täis kirjutatud.
Seda, kas kirjutatud muusika ka kunagi laiema rahvahulga ette jõuab, ei oska Madis praegu veel ennustada, kuigi eelmisel nädalal nägi ta õhtuhämaruses juba Aarne Valmise kogukat keret oma elupaigast vaid mõnesaja meetri kaugusel ringi luusimas. Tulgu mis tuleb - kas näljahäda või kuulsusrikas muusikupõli - oma elustiili Madis muutma ei hakka.
“Kantri ja looduslähedane elu on kaks asja, mis hinge ja ihu noorena hoiavad. Majja mina enam elama ei lähe, see on selge. Kui see puu peaks kunagi ümber kukkuma, siis mul on tegelikult Põlvamaal üks sobilik puu juba valmis vaadatud."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar