laupäeva õhtul läksin sünnipäevale. tee peale väikse maasikalikööri jõin ära, sest teised olid peol juba 3h joond ja oli vaja järgi timmida. sinna järgnesid siis peol juba tekiila õlu jäger ja aramis.
järgmine mälestus - sünnipäevalt lahkumine. tartu maanteel kõndimine, aramis käes.
ja siis sealt väike quantum leap
pilt tuleb ette mingis krdi kahtlases taksos. arve oli vist midagi 250 kanti juba. kuidas või mis
asjaoludel taksosse sain, ei oska öelda. sularaha olin ka jõudnud võtta veel piisavalt.ja siis ma jõudsin lõpuks koju (300 krooni vaesemana) ja asusin mõtlema et kuhu kadusid vahepealsed 3 tundi. paar päeva hiljem selgus et olin need veetnud õdusalt ühes väga soliidses tipp-baaris olevimäe tänaval tallinnas. kuni baarmänn otsustas et mind on vaja motiveerida lahkuma.
aga jutu mõte on see et autopiloot on ikka super äge asi. ükskõik kuhu satud, ikka viib su koju.
ega me ei joo kogu aeg muuseas. aga lihtsalt kõige huvitavamad asjad juhtuvad tihti purjus peaga.
1 kommentaar:
benedict on ikka kavala näoga, pole midagi öelda
Postita kommentaar