loovisikute elust.

loovisikuteks võib lugeda neid elus ebaõnnestunud ahve, kes teevad enda arvates jube loomingulist tööd või siis räägivad kogu aeg sellest, kuidas nad seda tegelikult teha tahaksid. endast on nad suhteliselt heal arvamusel, vähemalt peavad ennast keskmisest inimesest intelligentsemaks. oma tegeliku mõttetuse varjavad nad meelemürkide manustamise taha, et peale jooma-või narkoperioodi lõppemist järgneval hommikul halada, kui sitt kõik on ja kui perses elu ikka täpselt on. peamiselt kulutavad sellised inimesed oma elu halamisele ja joomisele, püsivaid väärtusi sellised pasakotid luua ei suuda. maju nad ei ehita, sildu nad ei raja, rauamaaki kaevandada ei suuda. õnneks surevad need ühiskonnale kaikaid kodaratesse loopivad värdjad enamjaolt suhteliselt noorelt, ning vabastavad elamispinnad neile, kellel seda tõeliselt vaja on - ehitajad, väikeste lastega pered ja teised normaalsed inimesed saavad heidikute ja parasiitide täissitutud pesadesse endale uue kodu rajada.

loovisiku tunned ära hajevil pilgu, räpaste ja/või kulunud rõivaste, alkolõhna ja korraliku sõiduauto puudumise järgi. nende hulka kuuluvad näiteks (aja)kirjanikud, muusikud, teatriinimesed ja teised sitase püksitagumikuga pasakäkid.

illustreeriv foto: loovisik alustab nädalavahetust.